Regilaulus „Vihm, üle vaeslapsest“ pöördub vanemateta laps väljas karja hoides vihma poole, et see teda märjaks ei kastaks. Eesti pärimuses on küllalt tavaline suhelda loodusolenditega, näiteks kuu, vihma, põllu või teistega. Laulu algusvärss „Vihmakene, vellekene“ on omane loitsudele, kus loodusjõu meelitamiseks kasutatakse hellitusnime. Iga ilmaga väljas olevad karjalapsed kõnetasid sageli päikest ja vihma kui tuttavaid, paludes neilt kuiva ilma, jutustades oma elust ja mõnikord lubades vastutasuks toidupala. Karjasel ei olnud vihmakindlaid riideid ega jalavarje, heal juhul leidis ta tihedama puu katuseks. Ja nagu laulusõnad ütlevad, ei oodanud vaeslast hoolitsus ega mugavus ka kodus.

Siinse lauluteisendi meloodia, mis liigub kitsas ulatuses kõnelähedaselt üles-alla, on vanemas pärimuses tavapärane. Lõuna-Eesti tööde ja rituaalidega seotud lauludele on omased ka teemakohased refräänsõnad. Võrreldes tüüpiliste vanemate viisidega on siinne refrään meloodiliselt kaunistatum – võibolla just seetõttu, et tegemist on karjaselauluga. Karjaste lauluvara seas on rikkaliku meloodikaga žanre, sest nad said metsas ja niidul meelt lahutada valjusti laulmise, hüüdmise ja häälemängudega.

Linda Männistelt 1977. aastal kaks korda salvestatud lauluteisend kannab mõningaid uuema aja jälgi. Kummalgi salvestusel ei leidu vanemale regiviisile omast meloodia või rütmi paindlikku intoneerimist või muid vabadusi, mis osutab, et laulikut võib olla juba mõjutanud uuema aja muusika. Laul on kindlalt välja kujunenud oma selgelt kaherealise vormi ja range meetrumiga; meloodia ja sealhulgas refrääni kiired viisikaunistused on täpselt välja joonistatud ja korduvad pea alati samal kujul. Võrokeelse lauluteksti üks rida on põhjaeesti kirjakeeles.

Nimetatud tekstitüüp „Vihm, üle vaeslapsest“ ei ole rahvaluulearhiivi kogus haruldane ja seda on lauldud eri viisidega – nagu regilaulu puhul tavaline, – kuid refrääniga kohtab seda üpris harva. Kohustusliku palaga on viisi poolest kõige sarnasem üks Rõngu kihelkonnast üles kirjutatud vanem lauluteisend, kus refrään „õo“ on lauldud küll ilma kaunistuseta (vt noodinäidet). Selle teksti on kahe peale üles kirjutanud koorilaulja Peeter Kurg Pühaste külast ning kooliõpetaja ja koorijuht hr. Bruus ja saatnud 1905. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi kogusse, koos märkega „Karjapoisikõse laul“. Laul võib ehk ollagi 1856. aastal sündinud Peeter Kure enda karjapõlvemälestus.

Sellesama Rõngu üleskirjutuse põhjal on Mart Saar loonud 1915. aastal koorilaulu „Vihmakene, vellekene“. Ei ole võimatu, et see koorilaul avaldas mingit mõju ka Rõuge rahvalaulu-pärimusele ja Linda Männiste lauluvariandi kujunemisele. Koos viisiga kogutud eesti karjaselaulud on etnomusikoloog Anu Vissel (1952–2005) avaldanud 4-osalises väljaandes „Eesti karjaselaulud“ (1982, 1988, 1990, 1992). Sealt näeb, et laulutüübist „Vihm, üle vaeslapsest“ on Võru- ja Tartumaalt koos viisiga kogutud seitse varianti, millest Mooste Elohelü kohustuslik lugu on kõige uuem, helisalvestatud 1977 Rõuge kihelkonnast. Teised variandid on kogutud aastail 1905–1962: kaks Urvaste (kogutud 1935 ja 1957), üks Puhja (1908), üks Hargla (1962), üks Rõngu (1905) ja üks Rõuge kihelkonnast (1930).

Raamatust „Eesti karjaselaulud“ leiab ka palju põnevaid teadmisi karjaselaulude, loitsude, loomade kutsungite, hüüete, vokaliiside ja helletuste kohta. Lõuna-Eesti karjastel oli välja kujunenud eraldi hüüdeline žanr, mida laulusilpide kõla järgi nimetati „helletamine“, „alletamine“, „õetamine“, „aetamine“. Võru- ja Tartumaa karjaselaulude omapäraseks jooneks on helletuste ja refrääniliste laulude sarnasus, nii et regivärsside järel lauldi karjasehelletuste sarnaseid refrääne nagu „õõ“, „õo“, „ae“, „ella“ jms. (Vissel 1988: 3)

– Taive Särg & Urmas Kalla