Erinevalt tavapäraselt refräänilistest Lõuna-Eesti töölauludest on see linakitkumislaul refräänita ja Eestis suhteliselt haruldase, Karjala runoviisidele omase rütmiga, kus iga rea lõpul on kaks pikka nooti. Linakitkumislaulu sõnad on tekkinud vanema lõikuslaulu põhjal, asendades traditsioonilise loitsulise pöördumise põllu poole „Lõpõ’, lõpõ’, põllukõnõ“ pöördumisega lina poole sõnadega „Lõpõ’, lõpõ’, linakõnõ“

Linalaulu viisi põhiosas tõusev-laskuv meloodia ja kvardi ulatusega helirida (v.a. üks heliaste, mis ulatub alumisest tugihelist kvindini) meenutab lõunaeesti kahehäälseid burdooniga viise. Samuti on mitmetes burdooniga viisides –linalauluga sarnaselt – helireaks minoorse iseloomuga tetrahord ja rütmis iga värsi lõpus kaks pikemalt lauldud silpi.

Burdooniga viise Rõugest ei ole jäädvustatud, need pärinevad eelkõige Kanepi, Sangaste, Karula ja Urvaste kihelkondadest. Et aga viis on saadud siiski burdoonialade lähedalt ja mõnevõrra meenutab burdooniga lauldud viise ka oma muusikaliste tunnuste poolest, siis burdooniga katsetamine ei oleks traditsiooniga otseselt vastuolus.

Burdoonse mitmehäälsuse korral laulab saatehääl püsivat heli ehk burdooni, kuid selle üldise põhimõtte alla mahub erinevaid tegelikke esitusstiile. Herbert Tampere on Lõuna- Eesti burdonismi kirjeldanud järgmiselt: Juhul kui tekst on kõigile tuntud, laulab koor või saatehääl kogu aeg koos eeslauljaga, või siis kuulab ära sõnade alguse ja ühineb eeslauljaga veidi hiljem, enamasti värsi teisel poolel. Samamoodi püütakse laulu alguses põhiheli leida – kas kuulates või lauldes meloodiat koos eeslauljaga. Värsi kordamisel laulavad juba kõik kooris. Kui värsi kordamise asemele lauldakse viisi järelreaga paralleelvärssi, on seegi kooris lauldud. (Burdonism ja selle arendusi Lõuna-Eesti rahvalaulus. – Muusikalisi lehekülgi 5, 146-155.)

Tavaliselt laulab saatehääl alumist tugiheli ehk põhitooni. On ainult üks üleskirjutus Sangastest, milles burdoon on alumisel kvardil. Siiski ei püsi Lõuna-Eesti viisides saatehääl alati ainult ühel toonil, vaid mõnikord ka liigub, lauldes näiteks osa noote koos eeslauljaga. (Näiteid leiab eelmainitud Tampere artiklist.)

Tänavuse võistlusloo viisi üleskirjutajaks on silmapaistev helilooja Eduard Oja, kelle sünnist möödus tänavu 120 ja surmast peagi 75 aastat. Tema loomingusse kuulub rahvaviisitöötlusi, teiste seas ka kunagisest Elohelü kohustuslikust loost „Hoi, tulõq üles!“

– Taive Särg

Kirjaviisist

Tekstis on kasutatud sellist võro kirjaviisi, milles q märgib kõrisulghäälikut. Antud lauluviisi puhul muutub värsilõpu kõrisulghäälik tegelikult kuuldamatuks, küll aga tasub tähele panna assimileeruvaid kõrisulghäälikuid värsi sees (sulgudes) – assimileerumisel hõivab kõrisulghääliku koha järgmise sõna algushäälik, nii et näiteks esimesed 2 värssi kostavad ligikaudu:  lõpõl_lõpõl_linakõnõ / kui ei lõpõj_jätä siiä.”

– Urmas Kalla